Jalatsite tikutamise lugu
ENGSWEEST

Jalatsite tikutamise lugu

Ennevanasti said kõik jalatsite pealsed taldade külge õmmeldud. Ühest hetkest alates hakkas Euroopas aga levima taldade tikutamise tehnoloogia.

Legendide järgi sai kõik alguse sellest, kui umbes 1830-1835 aastatel Saksamaal paljudel suur väljarändamise kihk Ameerikasse peal oli. Moodustati seltse, millede eesmärgiks oli minemise organiseerimine ja vastastiku abistamine. Üks meie jaoks oluline selts oli kokku kutsutud Dresdeni linnas. Saksa praktilise kombe kohaselt võeti teemat tõsiselt ning kõiksuguste ilulugude suhtes oldi ettevaatlikud. Oma umbusus võtsid nad nõuks saata ühe mehe asja lähemalt uurima. Selleks usaldusmeheks sai kingsepameister Krantz, kes mõistis mitut keelt. Ja tema siis läks.

Kui ta omaarust piisavalt Ameerika elu ja olu oli uurinud, saatis ta Dresdenisse sellise informatsiooni, mis sealse seltsi liikmete kihu kiiresti maha jahutas. Kui Krantz nüüd tagasi tahtis tulla, siis oli selts juba lagunenud ja kellegi käsi reisi tarvis rahakoti järele ei tõusnud. Hüljatud kingsepmeister pidi ise võimaluse leidma raha teenimiseks ja seetõttu hakkas ta Philadelphia linnas ühe sealse kingsepa abiliseks. Viimase käest siis ka see tikutamise kunst selgeks õpitud sai.Kui Krantz teenitud raha abil 1938.a Dresdenisse tagasi jõudis, siis hakkas ta kõigile, kes aga soovi avaldas, 5 taaleri eest uut kunsti õpetama.

Tikutamise kunst ise on aga vanem kui Ameerika taasavastamine. Juba 15 saj osati Euroopas puiduga tikutada. Seda tehnoloogiat kasutati jalatsi remondi juures nahast pooltaldade kinnitamiseks ärakulunud osale. Kui, aga teemat laiemalt käsitleda, siis võiks ära mainida ka Rooma leeginäride jalanõud kus mitu kihti paksu nahka löödi raudnaeltega kokku. Liistule oli talla alla kinnitatud rauast plaadid mille vastu metallist “tikud” kõveraks läksid sedasi nahad omavahel kinni liites.

Copyright © 2016 Kriuks • All rights reserved • Kriuks® and the Kriuks logo are registered trademarks • Up